Noore perepuu võra kujundamine

NB! Kõik alljärgnevalt kirja pandu põhineb isiklikele kogemustele, ei ole toetatud teadustöödega ega pretendeeri ainuõigsusele.

Perepuu on viljapuu (õuna-, pirni-, ploomi- või kirsipuu), mille okstele on poogitud erinevad sordid. Selline perepuu on otstarbekas (erinevate omadustega viljad, erinev valmimisaeg, sordid tolmlevad omavahel), kuid nõuab hoolikat kujundamist, et mõni sort teiste üle liigselt ei domineeriks ja mõni sort võrast hoopiski ei kaoks, kuna on teiste okste alla ilma valguseta kängu jäänud. Sellise kujundamise juures püüabki käesolev kirjutis abiks olla. Vaatleme näitena 3-aastast õunapuu-perepuu istikut, mille toesemoodustajale on poogitud 4 erinevat sorti, mis teeb sellest istikust 5-sordilise perepuu istiku (JOONIS 1). 

Võrasse poogitud sordid on:
1) "Sügisdessert" - ladvas
2) "Kasper" - püstise kasvusuunaga võraoksal ehk konkurentoksal
3) "Martsipan" - teisel püstise kasvusuunaga võraoksal
4) "Valge klaarõun" - alumisel rõhtsa kasvusuunaga võraoksal

Sellise noore perepuu puhul on heas kasvuhoos eelkõige ladvas asetsev sort - "Sügisdessert" ja konkurentoksal asetsev sort - "Kasper". Sort "Martsipan" on üldse tugevakasvuline, oks on hea väljumisnurgaga ja tõenäoliselt kasvab ja areneb samuti jõudsalt. Alumistel võraokstel asuvad sordid "Valge klaarõun" ja "Aia ilu" jäävad aga teiste varju ja kasvavad rõhtsamalt, seega ei ole nende vegetatiivne kasv tugev ja on oht, et need sordid jäävad teiste varjus kängu ning võivad tulevikus hävida.

Seega: kui me soovime puud ka tulevikus säilitada 5-sordilisena, tuleb võra kujundades pöörata suurt tähelepanu tasakaalu säilitamisele erinevate sortide vahel - kärpimise ja painutamise abil suunata ülemisi võraharusid ja latva laiuvamale kasvusuunale ja alumisi võraharusid püstisemale kasvusuunale. Vaatleme nüüd iga võraharu kujundamist eraldi.

Latv, JOONISEL 1 "Sügisdessert"
Sort "Sügisdessert" on varaviljuv, selle võrsed on pikad ja painduvad tulevikus tõenäoliselt saagi raskuse all looka. Perepuu latva on see nende omaduste poolest üsna sobiv sort.

Esimesel kasvuaastal (JOONIS 2), kui latv pole veel harunenud, kärbime latva nagu kõikidel noortel puudel kuni poole võrra ja soovitavalt sisemise punga peale. Esimese kasvuaasta jooksul peaksid pärast kärpimist tekkima mõned uued külgvõrsed puu ladvaosas.Teisel kasvuaastal (JOONIS 3), kui ladvaoksale on juba tekkinud mõned tugevad külgvõrsed, hakkame tasapisi ladva kasvu suunama meile sobivas suunas, s.t. suunas, kus võra on "tühjem", kus ladvale on rohkem ruumi kasvamiseks nii, et see teisi oksi ei varjaks. Selleks kärbime ladvavõrset just selles suunas asuva punga peale ja eemaldame ebasobivas suunas kasvavad võrsed.

Ka kolmandal - neljandal kasvuaastal suuname latva kasvama meile sobivas suunas - veidi rõhtsamaks, kui latv kasvab jõudsalt ja püstiselt. Selleks kärbime latva sobivas suunas asuva külgoksa peale. Samas, kui latv peaks hakkama teistest tugevamatest okstest kasvult liiga palju maha jääma, tuleb vahepeal kärpida latva hoopiski sisemise punga või püstise kasvuga võrse peale. Vt. ka JOONIST 4. Sellise lõikamise tulemusena peaksime saama noore puu, mille latv suundub veidi küljele ja ei ole liiga tihe ja võimas, nii et varjaks teiste võraharude eest valguse.

1. võraharu, joonisel "Kasper"
See võraharu on üsna püstine ja veidi liiga terava väljumisnurgaga. Sellist oksa nimetatakse konkurentoksaks, sest see konkureerib ladvaga. Meie ülesandeks on suunata seda oksa võimalikult laiuvamale kasvusuunale, et see ei konkureeriks ladvaga ja ei moodustaks tulevikus kergesti murduvat kahvelharu. Võrse suunamiseks on võimalik seda kas ettevaatlikult soovitud suunas painutada, või kui see ei õnnestu, siis mitme aasta jooksul korduvalt välimise punga või võrse peale kärpida.

Esimesel kasvuaastal, juhul kui see oks pole veel liiga puitunud ja jäik, saame seda painutada, sidudes sobivasse kohta oksa ümber nööri ja kinnitades selle konksu abil maa külge. Nöör ei tohi olla liiga pingul, sest siis võib oks murduda. Samuti tuleb kontrollida, et nöör ei sooniks oksa jämedamaks kasvamisel selle sisse. Sissekasvamise ja hõõrdumise vältimiseks võib nööri alla mässida riideriba. Oksa võib painutamiseks siduda kinni ka puu kõrvale pandud tugivaia külge. Painutatavat oksa kärbime välimise s.t. oksa välimisel ehk alumisel küljel asuva punga peale ja mitte liiga tugevasti, umbes neljandik oksa pikkusest. Kui oks hakkab harunema, eemaldame vajadusel liiga püstised ja võra sisse kasvavad harud. Sageli on selline püstine oks aga liiga jäik ja puitunud, et seda edukalt painutada. Sel juhul tuleb oksa suunata ainult kärpimise abil. 

Esimesel kasvuaastal (JOONIS 5) kärbime oksa üsna tugevalt, vähemalt poole võrra, ja kindlasti välimise punga peale. Selline kärpimine peaks tekitama oksale mitmeid tugevaid külgvõrseid, millest liiga püstised ja võra sisse suunduvad võrsed võiks kohe eemaldada juba rohtsena ära murdes. Loodetavasti tekib ka mõni selline võrse, mis suundub rõhtsamalt meile sobivasse suunda. Seda võrset kärbime teisel kasvuaastal jälle välimise punga peale.Kui tugevasti, see sõltub võrse kasvutugevusest ja - suunast. Liiga püstist võrset kärbime tugevamalt, rõhtsamat ja sobivas suunas kasvavat võrset nõrgemalt. Kui oks on kasvusuunalt endiselt liiga püstine, lõikame oksa ladvaosa maha sobivas suunas kasvava külgvõrse peale. Vt. Ka JOONIST 6.

2. võraharu, joonisel "Martsipan"
See võraharu kasvab sobiva nurga all ja ei vaja painutamist. Esimesel kasvuaastal kärbime oksa välimise punga peale kolmandiku kuni poole võrra. Tekkinud harudest eemaldame need, mis on liiga püstised või suunduvad võra sisse. Kuna sort "Martsipan" on jõulise kasvuga, tuleb seda oksa tõenäoliselt igal aastal kärpida ja eemaldada liigseid harusid, et see oks teistega võrreldes liiga võimsaks ja tihedaks ei muutuks. Kärbitakse ikka välimise punga peale ja kui oks kasvab liiga püstiseks, siis lõigatakse oksa ladvaosa maha väljapoole suunduva võrse peale.

3. võraharu, joonisel "Valge klaarõun"
See oks jääb teistest madalamale ja teiste varju. Ka on selle kasvusuund algusest peale rõhtne, laiuv. Seetõttu ei arene see võraharu tõenäoliselt piisavalt tugevaks ning võib känguda. Selle vältimiseks saame me teha kahte asja - esiteks: suunata seda oksa kasvama pigem ülespoole, vastupidiselt kõigile eelpoolkirjeldatud võraokstele, mida me suunasime pigem rõhtsamaks. Seda saame me teha taas kärpimise ja painutamise abil. Kui oks on hästi painduv ning piisavalt pikk, võib proovida seda siduda vertikaalsemaks, näiteks siduda oks puu kõrvale pandud tugivaia külge püstisesse asendisse (vt. JOONIST 7 JA 8). Kui õnnestub oks ilusti püstasendisse siduda, pole seda vaja esimesel kasvuaastal kärpida, vaid laseme oksal pikemaks ja jämedamaks kasvada ning kui oks on puitunud ja soovitud asendi saavutanud, kärpida järgnevatel aastatel nagu teisigi oksi - välimise punga peale.

Kui oks on aga liiga puitunud ja seda ei õnnestu sobivasse asendisse siduda või ei hakka oks sidumisest hoolimata jõudsalt soovitud suunas kasvama, võiks proovida kasvu ergutada tugeva kärpimisega. Selleks peaks oksa kärpima mõne elujõulise uinuva kasvupunga peale. Sellised pungad asuvad tavaliselt eelmise aasta kasvu kõige alumises osas. Seega tähendab tugev kärpimine seda, et me lõikame maha praktiliselt kogu eelmisel aastal kasvanud võrse, jättes sellest alles vaid 3 - 4 uinuvat punga võrse alumisse otsa. Seekord on pigemini parem, kui mõni neist pungadest asub oksa pealmisel küljel ja kasvab esialgu otse üles. Kui võrse on ühe aasta jõudsalt püstisuunas kasvanud, saame järgnevatel aastatel seda tasapisi õigemasse asendisse suunata. 

Teine asi, mida me saame teha teiste okste all känguma kippuva oksa heaks on anda sellele rohkem valgust. See tähendab, et ülemisi, selle oksa kohale kasvavaid ja päikesevalgust varjavaid oksi tuleb kärpida, kõrvale suunata ja vajadusel harvendada, et valgus jõuaks ka alumiste oksteni.

 4. võraharu, joonisel "Aia ilu", toesemoodustaja.
Kõik eelmise sordi "Valge klaarõun" oksa kohta kirjutatu kehtib ka sordi "Aia ilu" oksa kohta, mis on samuti alumine oks ja võib valgusest ilma jääda. Lisada võiks veel, et kuna "Aia ilu" on ka toesemoodustajaks, siis meie puu tüvi kuni ladvaoksal asuva sordi pookekohani on samuti seda sorti. Nõnda et kui tüvele tekib mõni uus võrse, mis on arenenud uinuvast pungast, siis on see võrse samuti sordist "Aia ilu", samuti uinuvatest pungadest arenenud võrsed, mis asuvad võraharudel päris tüve ligidal neil okstel olevatest pookekohtadest allpool. Tüve ligidale võraharudele tekkinud võrsed tuleks kõrvaldada, kui aga tüvele sobivasse kohta ilmub mõni uus võrse, võib sellest soovi korral kasvatada uue "Aia ilu" oksa. Liiga tihedaks ei tohiks võral siiski kasvada lasta, mittevajalikud võrsed tuleb eemaldada.

NB! Pidage meeles või märgistage kuidagi (näiteks värviga) okstel asuvad pookekohad. Noorel puul on need üsna hästi näha, kuid vanemal puul muutuvad vähem märgatavaks.

NB! Kõiki lõikepindu võiks alati määrida haavamäärde või pookevahaga, see väldib lõikepinna kuivamist ja selle vahetus läheduses oleva punga hävimist.

Pirni-perepuu

Kõik õunapuu-perepuude kohta kirjutatu kehtib ka pirni - perepuude kohta. Erinevused lõikamises tulenevad põhiliselt sellest, et pirnipuud on püstisema kasvuviisiga, nende võrsed on pikemad, sageli looklevad. Pirni-perepuu puhul tuleb eelkõige piirata ladva kasvu, sest enamasti kipub ikka latv võimust võtma ja lämmatab kiiresti alumised oksad. Sestap võiks alumistel okstel lasta esialgu kasvada pigem püstiselt ja latva kärpida küljele suunduvate harude peale. Ka algselt liiga püstiseks kasvanud oksad koolduvad hiljem saagi raskuse all laiuvamaks. Kui ladvasordil mitte lasta liigselt võimust võtta, on pirnipuu perepuuks väga sobiv. Pirnipuu pikad looklevad oksad ei varja alumiste okste eest valgust ja tugevakasvulise pirnipuu peale saab mahutada palju erinevaid sorte. 

NB! Viljakandvad pirni- ja õunapuu-perepuud vajavad kindlasti okste toestamist murdumise vältimiseks.

Ploomi-perepuu

Ploomipuude kasvuviis on õunapuude ja pirnipuude omast erinev - ploomipuu võrsed kasvavad püstiselt. Seetõttu ei saa ploomipuust kujundada niisugust perepuud nagu õuna- ja pirnipuust - igasse suunda laiuvate erisordiliste okstega. Ploomi - perepuu näeb ikka rohkem välja kui põõsaspuu, mille erinevate harude küljes on erinevad sordid. Puu võib hargneda kas maapinna ligidalt või kõrgemalt, aga võraharude kasvusuund on ikka püstine.

Ploomi-perepuu kujundamine seisneb eelkõige selles, et iga puule poogitud sordi jaoks tuleb jätta kasvuruumi. Ploomisordid on erineva kasvutugevusega, mõni jõulisem sort võib teised varju jätta. Sellist sorti kärbitakse küljele suunduvate okste peale, lõigatakse välja võimsa kasvuga ja võra sisse suunduvaid võrseid. Aeglasema kasvuga sortide võrsetele tuleb anda rohkem valgust, vajadusel ergutada kasvu kärpimisega otse üles kasvavate võrsete peale.

Näiteks: ütleme, et meil on ploomi-perepuu istik , millel on kolm sorti ja kolm harunemata võrset (enamasti on ploomi võrsed siiski juba harunenud).
Istutusjärgselt kärbime kõiki kolme võrset nii, et latv oleks teistest veidi pikem ja teised võrsed enam - vähem ühesugusel kõrgusel. Ploomipuu istikut ei kärbita istutusjärgselt mitte natuke, vaid ikka tugevasti, pikki sirgeid võrseid kärbitakse vähemalt poole võrra. Pungade puhul võiks järgida reeglit - latv sisemise, võraoksad välimise punga peale, kuid ploomipuu puhul pole see nii oluline, sest harunedes tekib nagunii igale oksale mitmes suunas kasvavaid võrseid.

Edasise kujundamise käigus eemaldame need noored võrsed, mis kasvavad võra sisse ja varjavad mõne teise nõrgema oksa eest valgust. Sellised võrsed võiks eemaldada juba rohtsena. Järelejäänud võrseid võiks harunemise ergutamiseks pintseerida.

Pintseerimine tähendab jõudsalt kasvava rohtse võrse ladvaosa äranäpistamist, mille tulemusena võrse hakkab pikkusesse kasvamise asemel harunema. Noori võrseid pintseeritakse suve algul - juunikuus, kui need on kasvanud umbes 25-30 cm pikkuseks. Liiga lühikesi võrseid ei pintseerita.

Nõnda - oksi kärpides ja võrseid pintseerides ning ebasobivas suunas kasvavaid võrseid eemaldades - kujundataksegi ploomipuu võra kuni kandeealiseks saamiseni, ükskõik siis, kas tegu on ühe- või mitmesordilise ploomipuuga, mitmesordilise puu puhul lisandub vaid erinevate sortide kasvutugevuse reguleerimine viisidel, mida eelnevalt kirjeldatud. Noori oksi saab ka vajadusel painutada soovitud suunas.

NB! Ploomipuu puit on kõva, kuid habras, mille tõttu ploomipuu oksad murduvad kergesti nii painutamisel kui saagi raskuse all. Ploomipuu otsas ei ronita ja vilju täis oksi ei maksa alla painutada. Korjamiseks kasutada redelit või raputada küpsed viljad alla. Ohtrat saaki kandvad oksad vajavad toestamist.

NB! Noor ploomipuu kasvab jõudsalt ja hästi, kui muld on viljakas ja rohukamar ei pärsi tema kasvu. Muru võib lasta ploomipuu alla kasvada hiljem, kui puu on juba suur, siis ei tee see enam puule kahju. Kehvades tingimustes kasvava ploomipuu võrsed jäävad peeneks, kasv jääb kinni ja puu vananeb juba enne, kui õieti kandeikka jõuabki.

Maguskirsi-perepuu

Maguskirsi-perepuude kohta kehtib enam-vähem kõik see, mis ploomi-perepuude kohta on eespool kirjutatud. Erinevuseks on, et kui ploomipuud harunevad pärast kärpimist või pintseerimist enamasti ohtralt, siis maguskirsipuu haruneb vähem ja ka pärast võrse pintseerimist kasvatab sageli vaid ühe uue võrse. Seega kahesordilise maguskirsi-perepuu puhul, kus sageli üht sorti võraharu on tugevam ja rohkem harunenud, seisneb ülesanne selles, et ergutada teist haru järele kasvama. Selleks sobivad ikka samad võtted - siduda nõrgem haru püstisesse asendisse ning suunata teise haru oksi kõrvale, et need ei varjaks valgust.

Nende maguskirsi-perepuude puhul, millele teine sort on poogitud latva, juhtub sageli, et ladvas olev sort domineerib jõuliselt teise sordi üle. Selle vältimiseks tuleb ladvasorti tugevalt kärpida, võib-olla mitmeid kordi, kuni moodustuvad mõned tugevamad harud ka allpool asuvale sordile.